Vabaks andmise ja vastuvõtmise loogikast hargneb mõte uuskasutusest kui mõtteviisist. Seda peegeldab ka Katriin Jüriska teekond Uuskasutuskeskuse juhina.
“Iga asi on tema uuele omanikule tegelikult uus. Ütleme üldjuhul kasutatud autot ostes, et ostsime endale uue auto, või kinnisvara soetades, et meil on nüüd uus kodu. Sama kehtib ka kleidi, pintsaku või teekannu kohta. Muudame oma mõtteviisi sellest, mida tähendab „uus“ ja kõik muutub. Nii lihtne see ongi,” nihutab Jüriska arusaama „uuest“.
Sa tulid Uuskasutuskeskuse juhiks tagasi. Räägi palun sellest – kuidas on tulla ühte organisatsiooni tagasi teist korda?
Uuskasutuskeskusse tagasi tulin südame kutsel. Tagasitulek ei ole tavapärane valik. Mõistsin, et uus algus ei tähenda tingimata uut kohta, vaid uut mõtteviisi. Olen transformatsiooni- ja muutuste juht ning kui Uuskasutuskeskus sai valmis uueks muutuseks, sain mina uuesti tulla.
Ühest küljest oli see tulek tuttav, aga teisalt ka väljakutsuv. Teha tuttavas keskkonnas asju teistmoodi ja muuta ka kõike seda, mida oled ise kord üles ehitanud, on paras väljakutse.
Uuskasutuskeskusel on tugev filosoofia, mille üheks osaks on: „Tarkus vabaks anda, oskus vastu võtta”. Kuidas see sündis?
„Tarkus vabaks anda, oskus vastu võtta“ on sõnum, mis puudutab igaüht isiklikul ja ainuomasel viisil. Seesama mõte kandub üle isiklikele esemetele, suhetele, inimestele, keskkonnale – kõigele meid ümbritsevale.
Lisaks sümboliseerib see sõnum sügavalt ka minu isiklikku lugu Uuskasutuskeskusega. Kümme aastat juhina nõudis tarkust õigel hetkel kõik vabaks anda ja eemalduda. Teisalt nõudis see julgust ja oskust valida UK uuesti, kui ta tahtis mu ellu tagasi tulla.
Vabaks andmine kõlab lihtsalt, aga sageli on see seotud ka inimese kiindumustunde ja mäluga. Kuidas sina tajud, millal on õige aeg millestki lahti lasta?
Õige aeg millestki lahti lasta on siis, kui see mõte üldse pähe tuleb. Väikesed märgid, mis viitavad muutuse vajadusele, ilmuvad tavaliselt palju varem. Kui rõõmu ja tegutsemisenergiat jääb vähemaks, on seegi märk, et on vajadus vabaks lasta ja lubada muutusel tulla.
Me pelgame muutusi, sest need on seotud tundmatusega. Samas, kui usaldada, toob lahtilaskmine alati kaasa uue kasvu. Loodus on selles meile ju heaks eeskujuks: puud ei pelga sügisel kolletunud lehed maha lasta – kevad toob alati uued pungad, lehed ja õied.
Kuidas sinu meelest kujuneb inimeses vabaks andmise oskus?
Vabaks andmise oskus tekib kogemusega. Kui inimene kogeb, et midagi fataalset ei juhtunudki, siis see aitab järgmistel kordadel rohkem usaldada. Usaldada, et lahtilaskmise taga on alati kingitus.
Milliseid märke näed Eestis inimeste suhtumises teise ringi asjadesse ja kuidas nende suhe kujuneb?
Mina näen, et Eesti liigub tasapisi hoiakult „kasutatud kui vajadus“ hoiakule „kasutatud kui väärtus“, kuigi need kaks arusaama eksisteerivad praegu veel kõrvuti.
Inimese suhe teise ringiga kujuneb tema isiklikest kogemustest, kasvatuse ja kultuuriliste hoiakute koosmõjus. See peegeldab tema suhtumist väärtustesse, turvalisusse ja iseendasse – kas kasutatud ese on tema jaoks puuduse märk või teadlik ja tähenduslik valik. Sageli ei määra hoiakut mitte ese ise, vaid lugu ja tähendus, mis sellele ühiskonnas antakse.
Kui lapsed kasvavad üles maailmas, kus teine ring on loomulik, siis mis sa arvad, mis on nende jaoks teistmoodi?
Maailm, kus teine ring on loomulik osa elust, kasvavad inimesed üles teadmisega, et väärtus ei sünni uudsusest, vaid kestvusest, loost ja hoolimisest. Asju kasutatakse rahulikult ja vastutustundlikult, ilma häbi või õigustamiseta. Tarbimine ei ole impulss, vaid teadlik valik ning inimese eneseväärikus ei sõltu omamisest.
