Kersti Jüri: “Asjadel peab olema otstarve.”
29. september 2023
Kersti Jüri ühines Uuskasutuskeskuse Pärnu tiimiga üle kuue aasta tagasi ning ta peab jätkuvalt oma tööd väga vaheldusrohkeks. Uuskasutuskeskuses töötamise on ta saanud ühendada hästi ka oma õmblemishobiga. Kerstiga rääkis tööst Uuskasutuskeskuses, taaskasutamisest ja tema toredatest projektidest värbamisspetsialist Eliis Tammela.
Mis Sulle enim oma töö puhul meeldib?
Töö on väga vaheldusrikas, mulle sobib hästi. Iga päev justkui jõululaupäev – ma ei väsi imestamast, kui palju on erinevaid põnevaid kaupu. Meie tööpere on tore ja väga toetav, õhkkond on mõnusalt vaba.
Samuti on hea näha inimesi toomas oma seisma jäänud asju ära, et anda neile uus elu. Ajaga on teadlikkus uuskasutusest kasvanud märgatavalt.
Mida oled Uuskasutuskeskuses töötatud aja jooksul õppinud?
Minu teadlikkus uuskasutusest on tõusnud ja süvenenud. Enamik minu rõivastest on teiselt ringilt, samuti leian siit palju materjali käsitöö jaoks. Kes vähegi viitsib meil ringi vaadata, saab ikka väga soodsalt riidesse, mänguasja lapsele, kohvitassi, raamatu ja sooja pleedigi, mille sisse ennast jahedamal õhtul kerra tõmmata.
Igapäevaselt siin teise ringi maailmas olles näen, kui palju tegelikult toodetakse ja ületarbitakse, ning see paneb tõsiselt mõtlema. Ammu ei oleks tarvis nii palju toota! See tähendab tohutuid koguseid materjale, millest saaks veel midagi kasulikku.
Millega tegeled vabal ajal?
Suvisel ajal tegelen iluaiandusega. Loon lillepeenraid, mis näeksid kaunid välja, ja sätin, et põõsad oleksid mustris, kuid nõuaks pigem vähest hooldust. Külmemal ajal võib mind leida õmblusmasina tagant.
Kuidas leidsid tee õmblemiseni?
Käsitööd olen teinud terve elu vahelduva eduga. Olen alati tahtnud näha teistest erinev välja ning varasemalt, kui veel ei olnud poes saada lahedaid vimkaga rõivaid, siis pidi neid ikka ise tegema. Olen sel põhjusel proovinud isegi mantli ja isegi jope õmblemist. Uuskasutuskeskuses olen avastanud lahedaid retrorõivaid, mida olen endale parajaks kohendanud või veidi muutnud. Minu jaoks on loomingus olulisel kohal praktilisus ja tahan, et asjal oleks otstarve.
Sulle meeldib teha kangaskotte. Kuidas see protsess välja näeb?
Nagu Jamie Oliver teeb toitu – ei tea, mitu grammi paneb soola ja suhkrut, lihtsalt tunde järgi teeb. Minu looming on samamoodi tunnetuslik. Kõik algab meie kauplusest. Kui näen mõnda kangast, siis juba vaimusilmas kujutlen, milline kott sellest võiks tulla. Seejärel hakkan kangast mõõtudesse lõikama ning järgneb õmblemine. Mõnikord teen ühe osa ühel päeval ja teise teisel, täpselt nii, kuidas aega ja tahtmist on.
Viimase sammuna triigin, lisan detailid ja omanimelise kunstnahast logo. Iludetailidena olen veel kasutanud erinevaid helmeid ja ka katkiseid ehteid. Näiteks vööst võib saada kotile sang ja pandlast kaunistus. Olen kasutanud mitmesuguseid nõukaaegseid retrokanga jääke ja paelu, võimalused on lõputud!
Kust saab osta Sinu valmistatud tekstiilijääkidest kotte?
Olen mõelnud, et laatadel võiks olla tore oma kotte müüa, kuid seni pole selleni jõudnud. Ehk kunagi proovin järele! Seni võib leida minu kotte Yaga platvormil.
Kuidas hindad Eestis käsitöö müümist?
Mina õmblen kangaskotte enda lõbuks, kuna see lihtsalt meeldib mulle. Kott on tarbeese ja seda saab teha igale maitsele. Osad inimesed oskavad käsitööd hinnata, teised mitte. Samas on kõigele ostja, nagu elu näitab.
Millist taaskasutusnippi teistele soovid jagada?
Kõige lihtsam on oma seisma jäänud korralikud asjad edasi anda. Ärge visake neid kergekäeliselt ära, ühe vana on teise uus!
Pärnu Uuskasutuskeskuses töötav Kersti Jüri meisterdab vabal ajal tekstiilijääkidest praktilisi kotte.
Heaks materjaliks kangaskottide valmistamiseks on Kersti sõnul nõukaaegsed retrokangad.
